Spontaansuse võlu

Sel reisil sain paaril korral kogeda, kuidas algul plaanitu asendus millegi üllatava ja toredaga.

Näiteks neljapäeval tahtsime sõita miskisse rahvusparki, mis Ellele Interneti põhjal tundus hea olevat. Selgus, et sinna Jeruusalemmast otse bussi ei lähe. Võtsime siis pileti Tibeeriasse, kust oli sihtkohta veel hulk maad. Enne väljumist küsisime juhilt, mis bussiga tema soovitab sinna rahvus­parki minna. Selle asemel, et meid mõne kohaliku bussi peale sokutada – võibolla tollesse koha­kesse ei läinudki midagi – viis ta meid niipalju edasi, kui tema marsruut lubas (siis, kui ta Galilea järve äärest põhja poole keeras, tulime maha). Kui olime sõidukist maha astunud, pöördus meie poole samas peatuses väljunud juudi poiss: „Kas ma saan teid kuidagi aidata? Bussijuht palus küsida.“ Temalt saime teada, et sealsamas orus olevat mingi koht, kus käib massiliselt kristlasi. Ja tõepoolest, sattusime otse Kapernauma, jalutasime Galilea järve kaldail ja jõudsime Jordani äärde; seega saime terve päeva veeta paigus, kus Jeesus elas, õpetas, imetegusid tegi, jüngreid kutsus ja neile pärast ülestõusmist ilmus (lähemalt edaspidi). Tollesse rahvusparki me ei jõud­nud­ki, aga olime väga rahul.

Teine ilmekas näide pärineb ühest meie Jeruusalemma-päevast. Olime hommikupoolikul käinud raamatuid ostmas - kes taimedest, kes tähtedest – ning plaanis oli minna Hauakirikusse ja Õlimäele. Enne aga tegime teoks minu kinnisidee: läksime ajamasinasse, mis sõidutas külastaja läbi Jeruusalemma ajaloo (lähemalt edaspidi). Miskine lõbustuspargitaoline kino. Meile anti heebrea­keelsed piletid, sestap küsisin meie ees seisvalt abielupaarilt, kas kohad on nummerdatud või vabad. Aga meie vestlus, mis oleks võinud siis lõppeda, hoopis kosus. See lõppes alles mitu tundi hiljem, kui me nende autost välja astu­sime ja toreda ringkäigu eest tänasime. Saime käia enda soovitud kohtades, lisaks mitmes uhkes ja hea vaatega hotellis, sest see naine osutus olevat hotelle projek­teeriv arhitekt. Mees omakorda oli endine turismifirma omanik (mida ta praegu teeb, seda ma ei küsinudki). Ennast iseloomustas ta sõnaga spontaniac-maniac – tundus, et talle sellised kohtumised meeldivad. Meeldejääv oli tema tänavaületusstiil, mis pidavat olema väga iisraellik: ta läks suvalisel hetkel üle tiheda ja kiire liiklusega tänava, olles enne elegantse käeviipega autovoolu seisma sundinud.